Ajalugu

Bernhardiin ( St. Bernhardshund ) pärineb Šveitsi Alpidest, kus Sankt Bernhardi kloostri mungad tegelesid alates 17. sajandist tema aretamisega. Šveitsi mägised alad ongi selle koeratõu kodumaa. Bernhardiini otsesteks eellasteks olid suured farmikoerad, kes olid selles piirkonnas väga levinud ning keda mitme põlvkonna jooksul aretati tänapäeval tuntud tõuks tõustandardite järgi.

St. Bernhardi kloostris elasid algselt lühikarvalised bernhardiinid. Kloostri mungad kasutasid neid valvuritena ja inimeste päästmisel, kes olid jäänud lumelaviini alla või udu tõttu eksinud teelt. Lühikarvaline bernhardiin sai lumes sumamisega väga hästi hakkama tänu oma võimsale kehaehitusele ja sellisele karvkattele, mis ei lasknud lumel sinna sisse pugeda. Päästetööle saadetavale koerale seoti tekk rihmadega ümber keha ja kaelarihma külge kinnitati välipudel, mille sees oli "külmarohi". Kui esmaabi kannatanule antud, juhatasid bernhardiinid kohale päästjad. Aastatel 1800-1812 päästis senini kuulsaim bernhardiin, Barry, 40 inimest kindlast surmast. Barry ise hukkus mägedes inimest päästes. Hättasattunud rändur, nähes enda ette läbi lume ja pimeduse kerkivat hiiglasuurt koerapead, kohkus ja tulistas... Barry topis on praeguseni hoiul Berni linnamuuseumis ja Pariisi lähedale Seine`i jõe kaldale on talle püstitatud mälestussammas.

Kuuldused heatahtlikest, peresse kergesti kiinduvatest koertest levisid kaugele. Hakkas levima ka tõug. Eriti ihaldatud oli ta Inglismaal. Seal ristati teda mastifite ja newfoundlandi tõugu koertega. Pikakarvaline bernhardiin ongi hilisema aretustöö tulemus. Tema üheks eellaseks on newfoundlandi koer. Pikk karv, mis muutub lumes märjaks, teeb selle koera liikumise raskeks. Seetõttu ei sobinud tema lumes töötamiseks.

Mõningad olulisemad daatumid bernhardiinide aretusloost Šveitsis: