« Info ja teated »
» SÜGISNÄITUS 28.09.2019 ROOSNA-ALLIKU...
» ÜLDKOOSOLEK 26.06.2019
» suvine kokkutulek info
» Ajakava,lühi-ja pikakarvaliste ...
» muud teated...
Eesti Bernhardiini Tõuühing
eesti keeles po russki
Tõuühing
Tõu tutvustus
Koerte andmebaas
Galerii
Viidad
Kuulutused
Foorum
Info ja teated
Näitused
Erinäitus
   Special Show
Meie toetajad
Kutsikad
SOS

» muud kuulutused...

Uuemad foorumi teated
» Jälle iseloomust...Made
» RE: Aretusreeglite...riin
» Aretusreeglite...riin
Uuemad foorumi teemad
» (0)Jälle iseloomust...
» (1)Aretusreeglite...
» (0)Lähme Moskvasse!
» muud teemad...
Kasutajanimi:
   
Parool:
   
» Registreeru kasutajaks
» Unustasin parooli

DIVA (156)
Viimati lisatud pilt






Õnne sünnipäevaks:
Kasutajad: Ruti Järvesoo; Anna Kaljulaid; Mirjam Koor; Karin Lood; Ivi Maalder; Annely Madal; Kristina Piksar; Helina Villik;
Koerad: Andranada Eclipse Of Sun(lk/E/2a.); Bernegarden´s Yankee Yakubu (lk/I/11a.); Bernegården's Yankee Yakubu(lk/I/11a.); Est Kalvana Irbis(pk/I/14a.); Townhill Buffoon(pk/I/16a.);

» Peateemade juurde
» Alusta uut alateemat

» Vastan sellele teemale
(2) Hüvasti armas Geter(2) Bernhardiinidest...
(1) Hüvasti kallis...(3) Rokystar
(3) Hüvasti sõbrake(1) Koerakuutide ja...
(10) RE: In Memoriam(4) kust osta suukorvi :)
(2) Artikkel postimehes(13) värske koeraomaniku...
(5) Puusauuringud » kõik vanemad teemad
KOERAJUTUD - Reisimuljeid
Loetud: 5187 korda
04.08.2003 01:22 (Pia )

Siia saadagi oma reisikirjldus!


RE: Reisimuljeid EurW-03 Bratislava
23.10.2003 12:15 (Pia )

Juba on sügisest märkamatult talv saanud. Ja kolm nädalat on möödunud päevast, mil hakkasime tõsisemalt valmistuma Euroopa Võitja näitusele sõiduks. Kõik oleks olnud nagu alles eile. Uskumatuna tundub vast ainult see, et Slovakkia ja pealinn Bratislava võtsid meid vastu 20 soojakraadiga ja kõikjal õitsvate lilleaedadega. Kirjud mäenõlvad andsid aga märku sellest, et ega see suur sügis ka kaugel ei ole.

Bratislavasse jõudsime juba pimedas, aga näitusepaiga leidmisega probleeme ei olnud- otse linna sisse, üle Doonau, esimesel võimalusel pööre paremale ja veelkord paremale. Kohal! Aga edasi enam nii hästi ei läinud. Näitusepaviljonide parklasse viivas väravas ei olnud (võib-olla, et just sel hetkel) ühtegi inimest, kes oleks rääkinud või aru saanud inglise keelest. Ka vene keel ei aidanud. Poole tunniga leiti siiski tõlk, kes teatas meile, et öö ja näitusepäev messikeskuse parklas läheb meile maksma 40 EUR-i. Loobusime sellisest pakkumisest ja jäime ööbima 150 m eemal asuva kaubanduskeskuse parklasse, mis omakorda asus kena pargi servas. Ja selle eest ei küsinud keegi ühtegi raha.

Öö oli väga soe. Meie "hotellitoas" läks lausa kuumaks. Olime seal ju kolmekesi- Jonathan, Peep ja mina. Kella ühe paiku öösel tegime bussi tagaluugi praokile, et õhk paremini liiguks. Värske õhu vastu ei olnud Jonathanil vast midagi, aga turvalisuse seisukohalt ei meeldinud see talle mitte üks põrm. Ei jäänud ta enne magama, kui luuk jälle kinni oli. Kella viie ajal hommikul äratas meid bussi katusele krabisev vihm. Pea tuli panna tööle: kuidas jõuda ringi enam-vähem puhta ja kuiva koeraga. Ja saigi Jonathanile pikavarrukatega särk selga tõmmatud! Kõige üllatavam oli see, et sellise riietumise vastu polnud tal vähimatki pretensiooni. Kui ta aga, läbi pargi minnes, jalga tõstis, tabas ta puu asemel hoopis oma särgi saba. Valge kõhualune ja käpad jäid siiski puhtaiks.

Kolmepäevasele näitusele oli üldse registreeritud 10 245 koera 325-st tõust. Kokku oli tuldud neljalt kontinendilt, 43-st riigist.

Bernhardiine oli registreeritud vaid 25! 19 pikakarvalist, 6 lühikarvalist. Selle kandi pealt vaadatuna- üks tavaline Eesti serdiõigusega näitus. Jäi loota, et on esindatud ikka võimalikult erinevaid riike. Aga ei! Slovakkiast oli 9, Poolast 6, Ungarist 5, Eestist 1, Horvaatiast 1 ja Jugoslaaviast 1 berna. 2 Hollandist registreeritud koera kohale ei tulnud. Toon siinkohal võrdluseks Maailma Võitja näituse selle aasta mai lõpust, kuhu oli kokku tulnud üle 130 berna. Meid vaevavale küsimusele, et miks on bernasid ikka nii vähe kokku tulnud ja esindamata sellised bernakasvatuse riigid nagu Šveits, Saksamaa,Holland jpt, saime vastuse, kui läks lahti selle tõu hindamiseks. Alustas p/k isane juunior (pilt galeriis: näitused)ja tuli EurJW-03. Enam ma ilma filmikaamerata ühtki niisugust näitust ei külasta. On asju, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, mida peab lihtsalt nägema.
Lühikarvalistest bernadest avaldas muljet noor (1a,1k) Ungarist tulnud isane juunior (pilt galeriis: näitused). Sihuke esineja ja väga hea kooliga! Ilus oli vaadata!
Kui nüüd rääkida veel lõpuks mõni sõna emastest bernadest, siis sobiks siia kõige enam: "Kallid kaasmaalased, meil on bernasi, keda näidata! Selle aasta EurW-l ei oleks keegi pidanud häbenema oma koera."

Lõunaks oli näitus läbi ja kes said SERT-e ja CACIB-eid, TP-sid ja VSP-sid asusid pikkadesse järjekordadesse infolettide juures, et lubatud autasud kirjelduslehtede alusel kätte saada. Ringides ei jagatud midagi.

Väljusime messikeskusest kella kahe paiku. Väljas valitses tõeline torm. Suurte puude ladvad olid pea 90 kraadi all lookas. Jooksime üle tee, et teha pilti Ilusa Sinise Doonau kaldal- õnnestus. Järgmisel hetkel valas vihma kui oavarrest ja välk rebis taeva Bratislava kohal pooleks. Meie olime selleks ajaks alustanud koduteed, mis kulges läbi tõeliselt kaunite mägede ja nende orgudes asuvate külade.


RE: Reisimuljeid
25.02.2004 20:24 (Made )

Millal Sa viimati Venemaal käisid? Aga Moskvas?
Täpselt 22 tunni pärast stardib seltskond reisu- ja koeranäitusehulle inimesi just sinnapoole.
Teiste koerte hulgas ka kolm bernhardiini: Joonatan, Kelly ja Herry.
On ju käidud ennegi mööda ilma oma kutsusid näitamas, aga millegipärast on see reis eriline. Kas seepärast, et sõit on bussiga, mis tihedalt täis teist tõugu koeri? Või see, et esimest korda on sunnitud nimetatud bernad pugema koerte näitusepuuri? Peab küll märkima, et puurid ei ole mitte tavalised vaid peremeeste oma kätega tehtud (no ei ole müüa nii suurt näitusepuuri, millesse oma berna südamerahuga kinni paned).
Niisiis- hoia pühapäeva hommikul eesti bernhardiinidele pöialt!


RE: Reisimuljeid
26.02.2004 11:27 (Lotta )

Vanasti oli Moskvasse sõit lihtne. Istud Balti Jaamas rongi peale, lürpisid raudjalaga tassist teed, pikutasid natuke ja olidki kohal. Kui oli kiire, startisid lennukiga Tallinna lennuväljalt ja maandud mõne tunni pärast Ðeremetjevo rahvusvahelisel lennuväljal.
Tõesti,tõesti ega idapoole pole ju taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal olnud isegi tahtmist minna.Teie ettevõtmine aga tekitab sellise reisikihu,et ...
Kogu reisiseltskonnale mõnusat reisi ja vapratele kutsudele edakat esinemist!
Tagasi jõudes ootame Teie reisimuljeid!


RE: Reisimuljeid
16.03.2004 00:21 (Liia )

Leedu-Leedu Võitja näitus ja Vilniuse karikas2004.
Lyhidalt-kõige pikem sõit koeraga.Halvad teed Lätis ja mõnus kiirtee Leedus.Jõudsime Vilniusse reede õhtul pimedas,hotelli otsimine mitu tundi.Kõik mis kaardi peal selgelt kirjas ,pole sama ladus päris linnas ja pimedas.Suurlinna teed,millelt valesti keerates peab mitu kilomeetrit sõitma enne kui tagasipoorde koht tulemas.Sellegipoolest sai hotell leitud .Koer pessu õhtul,hommikul kell 9 LITEXPO poole teele.Näitusekoht leitud ootas ees yllatus-sekretariaadis ,kus näituse tasu saab maksta järjekord silma järgi otsustades vähemalt tunnine.OK-meie ring on 12.39 jõuab kyll.Jõudis jah,ainult järgmine yllatus oli,et ringi töö oli hilinenud paar tundi.Yhesõnaga bernad said astuda kohtuniku ette ca 3-tunnise hilinemisega.Asjaolu,mis segadust põhjustas palju oli,et ringi sekretär peale leedu keele muud keelt ei mõistnud ja ringikorraldaja ja kohtunik oma inglise keelest ka paiguti tundus,et aru ei saanud.Aga lõppeks läks Eesti koertel kenasti,ehkki kõigi tulemust ei näinudki kuna ringikorraldaja viskas selle töö peale käega :)
Jäime siis besti ootama,jälle yllatus-koeri,kes seal olema peaksid ei olnud kirjas!See sai ka mõni sekund enne vaibale jooksmist õnneks klaariks.Koht,kus koerad omanikega sisenema ringi pidid ,oli ummistatud pealtvaatajaist,tykk tegu oli mööda saada.Peale kella kuut sai siis puhkama mindud hotelli aga jälle suure kaarega,tutvudes hotelli ymbruse kvartaliga.Lõpuks jõudsime siiski :)
Teine päev.Paar tundi varem kohale,ringi töö õnneks ei hilinenud väga.Õhtul bestile,õnneks paremini korraldatud kui eelmine päev,ehkki jälle 3 tundi hiljem.Ajuti tekkisi piinlikud pausid ,kus kohtunik konsulteeris ringikorraldajaga.
Yldjoontes jäi häirima ysna kehv korraldus-kui ise ei uurinud,jäi info saamata.Kõlaritest tulev arusaamatu leedu- ja venekeelne jutt jäi eemalseisja kõrvale arusaamatuks.
Häiris mind isiklikult tugevalt,et paljudel koertel lubati haukuda.Kohviku laua lähedale oli seotud sakslane,kes pidevalt haukus närvesöövalt ja ulatas isegi laua peale käppadega hyppama.Basset,kes puuris alalõpmata haukus,kui keegi mööda läks jne.
Vaatamata raskele,pikale teele oli tagasisõit lõbusam:))


RE: Reisimuljeid
27.03.2004 16:55 (Made )

Meie Moskva-näitusest on möödunud pea kuu.
Ikka ei suuda ma sellele tagasi mõtelda ilma väga suure süütundeta. See tunne on mul oma berna- Herry ees. Et ma viisin ta transpordivahendisse, kus ülitihedalt üksteise kõrval ja peal olid puurid, milles (nähtavasti stressis) koerad nii ööl kui päeval haukusid ja lõrisesid. Tema naabriks olev koer lõrises eriti meeletult ja püüdis rünnata, tõugates oma puuri bussi vahekäiku. Et Herrit "pissipeatustes" puurist välja saada, pidi ta ennast pressima läbi 30 cm laiuse avause- rohkem ruumi puuriust lahti teha lihtsalt ei olnud. Kellyl "vedas" veel eriti. Tema puuri uks käis lahti vastassuunas. Kui teda oli vaja puuri panna (mitmeid kordi päevas), siis tehnika oli selline: Pia püüdis meelitada- lükata ta mööda üli-ülikitsast vahekäiku bussi lõppu. Seal ootas Kellyt Jüri, kes keeras süles ta mingi nipiga ümber ning suunas- lükkas siis omakorda kutsu tema puuri. Noh- paras hullumaja!
See-eest Moskvas ootasid meid kõigi mugavustega hotellitoad. Seal said nii inimesed kui ka koerad tunda ennast ülihästi. Ütlen ausalt- pühapäeva õhtul tundsin, et ei taha veel niipeagi Moskvast lahkuda.
Kuna bernad pühapäevast näitust alustasid, siis oli meil ka veel küllaldaselt ruumi. Eesti bernadel läks näitusel väga hasti (vt. näitused). Moskva bernad jätsid mulle hea mulje. Iseloom oli nii rahumeelne, et vähemalt lühikarvalised lamasid esinemist oodates ringi ääres üksteise kõrval.
Kindlasti tahan veel Moskva näitustel osaleda. Nüüd oskan aga juba uurida, kui (üle)rahvastatud sinna minekuks kasutatav transpordivahend on.


RE: Reisimuljeid
11.09.2004 16:57 (Made )

29. juulist kuni 1. augustini toimus Rootsi kaunis linnas Ronneby´s neli rahvusvahelist näitust. Igal päeval hindas bernasid mõistagi erinev kohtunik.
Siiani on olnud meie võimalus osa võtta Rootsis toimuvatest koerte näitustest praktiliselt võimatu. Kui ei tahtnud kutsat ülipikaks ajaks Rootsi karantiini jätta, pidi lootuse nende näitustel osalemisest ära unustama.
Sel aastal on aga kõik muutunud. Tuleb lasta koerale teha spetsiaalne vereproov ( näit. Tallinnas Toometi Kliinikus), " ussikuur" nagu Soomegi sõites, lasta kõik andmed kirjutada rahvusvahelisse vet. passi, kontrollida, et tätoveering on loetav ( või olemas kiip) ning kõik on OK!
Kuigi, jah, mina lasin igaks juhuks arstidel ka igasuguseid muid blankette täita- jube ka ju, kui sind Rootsi piirilt tagasi saadetakse või koer karantiini pannakse! Sügavat ebakindlust sisendas ka ärasõidule eelnenud päeval toimunud vestlus kõiketeadmapidava funktsionäriga, kes kinnitas mulle kaljukindlalt, et Rootsi mind koos koeraga küll ei lasta. Lasti.
Just siis, kui Eesti ägas liigvee tõttu, Tallinna tänavatel sõideti kanuudega ning Ülemiste Vanake arvas Tallinna valmis olevat, mõnulesime meie ( mina, abikaasa, kaks last ning bernapoiss Herri) päikesest soojas Rootsis. Ei ühtegi pilve.
Muide- kuigi näitus oli rahvusvaheline, ilmus mulle koju teade, mis oli vaid rootsikeelne, samuti olid kataloogid vaid rootsi keeles.
Ka Rootsis on valdav koerte puurishoidmise kultuur. Aina rohkem hakkan aru saama, et see on kasulik koera psüühikale. Selle asemel, et olla keti otsas ja valvata, et keegi su saba või muu koha peale ei astuks, saada peremehe poolt pidevalt keelukäsklusi ( ei tohi mängida, ei tohi tahta mõnd eriti meeldivat emast lähemalt uurida jne.) puhkab ta oma kindlat turva pakkuvas "toas". Nende rahulolu puuris viibimisest oli näha.
Valdav oli ka telkimine. Ülespandud keskmise suurusega telgis paiknes ka koera puur(id), händleri vahetusriided ning muu end näitusel mõnusalt tundmiseks vajalik. Näituseringid olidki maha märgitud kahe joonega: sisemisest joonest väljapool tohtis pealtvaataja kõndida, järgmisest joonest väljapoole tohtisid panna oma telgi.
Kuna Herril õnnestus juba esimesel päeval S CH tiitli saamiseks vajalik sert saada, siis olid mul järgnevad päevad eriti pingevabad. Sain lihtsalt nautida võrratult kaunist loodust, uurida kohaletulnud bernasid ning ka teisi koeratõuge.
Üks Rootsis elav eestlane ( rahvusvaheliselt tuntud dalmaatslaste kasvataja) ning ka teiste ütlustmööda olime me esimesed postsotsialistlikest maadest pärit koeraomanikud, kes osalesid Rootsis näitusel. Võib-olla tõesti.
Mida ütelda lõpetuseks? Oma silmaringi avardamiseks ei ole ükski välisreis liiast. Igalt reisilt saame me uusi kogemusi ja nippe koera kasvatamiseks. Suurim boonus on aga muidugi see, et saad olla lihtsalt koos pere või sõpradega.


Soome Võitja 2004
11.12.2004 14:27 (Liia )

Kaks naist,kaks koera ühe autoga Soomes.
Reisiplaanid ammu paika pandud,"rõõmustasin" Katit reisile mineku eelõhtul sellega ,et mu emasel algas inna aeg.Egas midagi,otsustasime-esimesed päevad lõhnad pole nii tugevad,voolus väike ja spreiga varustatud(isasloomade tõrjeks) asusime koeri autosse laupäeva hommikul toimetama.Mul on suure tagaluugiga auto,kuhu tagaistmeid maha võttes võib kolmgi koera mahutada.Panime siis koerad taha,seal läks aga elavaks madinaks lahti.Egas midagi,tegime väiksed ümberkorraldused-Berta taha istme peale,Jussike "pagasnikusse".Sõit võis lahti minna Soome poole!
Enne Tallinnat otsustasime keha kinnitada ,vaatasime koerad rahulikud,läksime sööma.Kati käis vahepeal pilku peale heitmas-kõik korras.
Sööme siis rahulikult ja välja tulles avaneb meil järgmine pilt-nagu "Beethooveni" filmis ,istuvad kaks "tuvikest"tagaistme peal õnnelikult! Jussike oli läbi imeväikse prao võrgust läbi roninud!
Koerad jälle oma kohtadele tõstetud,jätkasime sõitu sadamasse.Laeva personali kohta võib ainult kiidusõnu öelda-abistati,hoiti lifti uksi lahti,et koeraga oleks mugavam minna.Jussikese panime puuri,mis oli spetsiaalselt neljajalgsetele reisijatele .Kati ronis puuri ise,et Jussil oleks julgem minna .Puurid olid täitsa mõnusad,vaheseinad,mis läbi ei paistnud eraldatud üksteisest.Peale Jussi oli seal veel üks elukas kelle tõulisuse määramisega me hätta jäime ja kes nuttis päris palju.looma ruumis oli ka käsidush,mida sai äparduste korral kasutada.
Berta lubati autosse jätta.
Nii jõudsime Helsingisse,ilma viperusteta linnast välja ja Kati tuttavate poole öömajale.Pühapäeva varahommikul messi keskuse poole teele.
Bernade ring oli väike,liikumise selles tegi keerulisemaks see,et koeraomanikud istusid koos koertega pealtvaatajate pingis ja n.ö.pealtvaatajad koerad olid ringi sees.Seega liikumis ruumi jäi veel vähemaks.Kohtunik oli põhjalik,vaatas ise ninaotsast kuni sabaotsani koera üle.
Bernasid oli ka palju -9 lühikarvalis ja 31 pikakarvalist,põhiliselt Soome koerad.
Kokkuvõttes läks Eesti koertest Bertal kõige paremini.
Peale näitust kodu poole sättima.Meie tuttavast teejuht sõitis Helsingis nii kiiresti,et pidin pidevalt läbi lipsama valgusfoori kollaste tulede alt.Veel kohvikus istumist ja näituse muljete jagamist,ning võis teekond kodu poole alata.Jälle kohates vaid sõbralikku ja abivalmit laeva personali,kulges teekond kenasti.Välja arvatud see,et Tallinnast Tartu poole sõites olime juba pea 21 tundi ärkvel olnud.
Teistele sõitjatele võib öelda vana head lauset-julge peale hakkamine on pool võitu.
Välismaal on liiklus palju rahulikum ja inimesed kannatlikumad ja arusaajamad loomadega reisijate suhtes.


RE: Reisimuljeid
01.05.2005 15:03 (Made )

Umbes kolm kuud tagasi otsustasime osa võtta Sant Peterburis toimuvast rahvusvahelisest näitusest " Spring Petersburg". Kuna selles linnas pidi toimuma peale seda näitust kahel järjestikusel nädalavahetusel veel kaks näitust mõtlesime, et kui juba, siis juba- võtame kohe kuuajalise viisa ja käime neil kõigil kolmel näitusel.
Ega muud, kui läksin reisibüroost Venemaa viisat ja reisikindlustust tellima. Arutasime ja arvutasime seal klienditeenindajaga tükk aega, et missugust viisat oleks mõtekam võtta. Lõpuks saime dokumendid korda.
Esimene piiriületus ja näitus läks sujuvalt. Piiritöötajatele on mul ütelda vaid kiidusõnu. Oma tööd tehakse kiiresti ja viisakalt. Peterburi poole sõites oli mul kahju, et mul lapsi kaasas ei olnud- nad ei ole veel kordagi Venemaal käinud. Olukord ning kultuur on seal aga ju hoopis- hoopis erinev meie või skandinaavlaste eluolust.
Valdava enamuse koerte iseloom, kes näitusel osalesid, oli rahulik, sõbralik. Ainuke negatiivne asi mis silma riivas- oma koerte väljaheiteid ei ole seal küll veel harjutud koristama. Näitusesaalis ( ammugi siis õues) pidi ikka koguaeg oma jalge ette vaatama.

Kuna Venemaalt näitusel osalejale mitte mingisugust näitusel osalemise kinnitust, ajakava ega isegi mitte vastava koha aadressit ei saadeta, helistasime enne teist näitust selle korraldajale. Vastus ehmatas meid: teid ei ole näitusele registreeritudki ja ma ei saa teid kuidagi aidata. Tulge parem "Belõje notšile"!
Kuigi mul oli alles kõik meievaheline eelnev kirjavahetus ning minupoolse registreerimise toimingud- abi sellest ei olnud.
Õnneks olin ühe koertest registreerinud ka "Kuldsele Bernhardiinile" Lätti. Ei pidanud vähemalt kurvalt kodus olema- plaanid ju tehtud.

OK. Ees oli veel üks näitus. See pidi toimuma täna. Nüüd arvake ära- miks ma olen kodus, mitte St. Peterburis!
Öösel pakkisime reisiks ja näituseks vajalikud asjad, kutsusime pestud koerad autosse ja- sõit võis alata! Piiril mingit järjekorda ei olnud, kõik sujus- nagu ikka kiiresti. Kuni viimase Vene piirikontrollini. Seal selgus meie suureks ehmatuseks: reisibüroo oli andnud meile vale viisa. Vaatamata minu selgitustele reisibüroo töötajale, et mul tuleb vähemalt kaks korda Venemaa piiri ületada, oli ta teinud meile viisa, millega tohtis Venemaa piiri ületada vaid üks kord!
Nagu sellest ehmatusest veel vähe oleks, määrati meile ka trahv ebaseadusliku piiriületuse eest. Vot tak.
Vene piirivalvele saan aga ikkagi vaid kiidusõnu ütelda. Nad olid heatahtlikud, igati vastutulelikud, kuid fakti, et viisa- seega ka piiririkkumine oli, nad loomulikult muuta ei saanud.
Homme lähen reisibüroosse. Näis, mida nad mulle kostavad.

Mis on selle kirjatüki õpetlik iva. Võib-olla see, et reisimine ei ole alati ainult lust ja lõbu. See, et olgu tegu ükskõik, missuguse spetsialistiga- ikkagi tuleb sul ka tema tööd kontrollida.


RE: Reisimuljeid
20.04.2006 19:18 (Made )

Kord Venemaa näituste infot sirvides märkasin, et aprilli keskel toimuval RV näitusel hindab bernasid Ameerika-mandrilt, täpsemalt Argentiinast, pärit kohtunik. Mul on olnud juba aastaid salasoov- näidata oma koeri ameeriklasele. Otsus valmis hetkega- võtan sellest näitusest osa võimalikult suure hulga bernadega.Loendades oma noore emase berna, Baila, vanusekuid selgus, et sel näitusel oleks ta noorteklassis, aga eelmisel nädalavahetusel veel juunior. Uskumatu vedamine, aga Venemaa näituste kalendris leiduski ka eelmisele nädalavahetusele kaks näitust, millede toimumiskohaks St. Peterburg. Ei muud, kui viisasid vormistama. Siit tuli ka esimene tagasilöök. Juba järgmisel päeval tagastas saatkond meile me passid. Põhjuseks- olete rikkunud Venemaa viisarežiimi. ( Seletuseks. Eelmisel aastal oli meil samuti plaan kahel järjestikusel nädalavahetusel Venemaal käia. Seletasin turismifirmale oma soovi, saime viisad, käisime üks kord üle piiri. Aga teisel korral segus, et meie viisa sellist kahekordset ületust ei luba. Kuna olime aga juba Venemaa territooriumil, saime trahvi ja piiririkkumise kirja. Suured "tänud" siinkohal antud turismifirmale).
Egas midagi- kui ühtemoodi ei saa, siis teistmoodi ehk saab. Taotlesime endile uued passid. Passid käes, andsime need uuesti saatkonda. Nüüd, huvitav küll, oli kõik OK ja viisad me saime.
See, kui raske on Venemaa näitustele registreeruda on kirjeldamatu. Kusagilt ei ole võimalik saada korraldajate e-aadressi, avalikustatud telefoninumbrid ei vasta või ei ole telefon üldse õigete inimeste käes. Jne. Aga ka see takistus sai, sõna otseses mõttes viimasel hetkel, ületatud.
Järgmine ülesanne oli- valmis jõuda buss ( millisesse autosse mahuks neli bernhardiini?), mida Jüri näpunäidete järgi olid töömehed ehitanud vahelduva eduga juba aasta. No sai igatsugu meetodeid kasutatud, aga reede hilisõhtul siras tuledes buss, pestud ja kammitud bernhardiinpere reisivalmis oma kohtadel ootamas, meie maja ees.
Jõudes Narva märkasime pikka veoautode rivi ( mis, hiljem selgus, ületas pikkuselt 4 km ). Sõitsime neist rõõmsalt mööda. Jõudsime piirile. Sõiduautosid ootas ees vaid neli. Kui nüüd keegi arvab, et asi lihtne ja loogiline- poole tunniga saime üle piiri, siis ta eksib. Koos sõidukatega ootasime Eesti-poole piiriületust kolm ja pool tundi. Miks meid piirile ei lastud- ei tea. OK. Lülitasime mootori välja, piirivalve kontrollis passid ja- võite edasi sõita. Aga, võta näpust, buss ei käivitu. Keera võtit kuidas tahad, täielik vaikus. Jüri teeb arglikult ettepaneku ümber pöörata ja koju tagasi sõita. Minul on otsus kindel- edasi! Õnneks on Eesti piiriületus allamäge. Alla veeredes buss käivitus.
Venemaa piirivalve, nähes meie bussi, teeb suured silmad ja suunab meid veoautode järjekorda. Õnneks küll mitte neljakilomeetrisesse vaid sellisesse, kus vaid kaheksa autot ootamas. Lõpuks saabus ka meie kord. Jüri läheb majakesse dokumente vormistama ja saabub sealt veerand tunni pärast tagasi teatega:" Meile tehakse trahv ja pööratakse piirilt tagasi." Miks!!! " Aga seepärast, et nad loevad meie bussi veoautoks. Veoautol aga peab olema teekonna leht, teeluba, tahograaf jne. Kuna meil seda loomulikult ei ole, peame tagasi minema ja 20 000 EEK- suuruse trahvi maksma." Jüri läheb uuesti majja. Mina aga mõtlen, mida edasi teha. No ma tahan ju edasi minna! Poole tunni pärast naaseb Jüri ja teatab, et võime edasi sõita. Lahendus oli tulnud jällegi viimasel hetkel, kui protokoll juba valmis kirjutatud. Siis saabus "natšalnik" ja arvas, et saab ka teistmoodi. Seda bussi võib ju nimetada "maja ratastel" ning kõik on OK. Saime edasi. Oh ei- mitte edasi sõita Peterburgi poole vaid järgmise piirimajakese juurde. Selleks ajaks oli ööst saanud hommik ja ütlematagi selge, et õigeks ajaks näitusele me ei jõua. ( Nüüd avaldan ka selle, et meil ei olnud aimugi mis kell näitusering algab ning kus see tänav üldse selles meeletult suures linnas asub). Otsustasin, et kui me laupäevasele näitusele enne selle lõppu jõuame, palun ma kohtunikul oma arvamus mu koerte kohta kasvõi ilma kirjeldusleheta ütelda. Aga noh- pühapäevasele näitusele on ju veel võimalik jõuda!
Peale kõike piiril läbielatut ( ja pidevalt töötava bussiga) pääsesime tõesti maanteele ja linna poole sõitma. Kell oli 9.30. Kilometraaž piirilt Peterburgi ei ole ju suur, aga MISSUGUNE ON TEE!! Nn. asfalttee, mis koosnebki ainult löökaukudest. Jõudes Peterburgi äärelinna, võtsime endale ette takso. Makstes 600 rubla, säästsime kindlasti nii mõnegi närvi , mis oleks läinud õige tänava ja maja leidmisele.
Olime näitusemaja ees. Jooksin majja, et uurida ( kuigi üsna lootusetult) bernade hindamise aega. Ja mida ma näen- meil on tervelt kümme minutit hindamiseni! Jooksuga bussi, Sanni ja Baila, rahakott ja dokumendid kaasa ning tagasi majja. Trügisin järjekorras ette, maksin näitusetasud, sain numbrid ja- kiiresti näituseringi otsima. Saan teada, et hindamine toimub ringis nr. 2. Leian vastava ringi, aga seal bernasid kirjas ei ole. Jüri otsib mööda suurt saali, et kus küll võiks sel juhul bernade hindamine toimuda. Keegi pealtvaatajatest ütleb, et selles saalis bernasid ei hinnata, aga et äkki teises majas. Teises majas??!! Aega on kaks minutit. Jookseme õue ja nojah, üle õue on tõesti ka teine maja. Jõuame oma ringi juurde ja mina Sanniga, ilma hinge tagasitõmbamisajata, joonelt ringi. Jõudsime. Uskumatu, aga jõudsime.
Vaheärkusena. Kui me oleme harjunud sellega, et tõu hindamisajad väljakuulutatust päris palju hilinevad, siis Venemaal ( vähemalt St. Peterburgis) pead arvestama sellega, et su koera hinnatakse täpselt väljakuulutatud ajal. Kuidas see on võimalik? Nimelt on näituse ajakavasse sisse kirjutatud umbes iga tunni tagant umbes veerandtunnised vaheajad. Nii saadaksegi ajagraafik kontrolli alla.
Pärast kutsade hindamist viisime nad bussi ja võtsime ka ise aja maha. Sõime ja seejärel magasime kuni lõppvõistluste alguseni. Ning kui siis lõppvõistlustel võitis meie Sanni kutsikaklassis BIS-1, Baila juunioriklassis BIS-2 ja Herri teises rühmas RÜP-2 tundsime, et kogu läbielatu sai siiski kauni lahenduse.
Näitus läbi, tõmbas üks KAMAZ meie bussi käima ja liikusime edasi pühapäevasele näitusepaigale. Valisime parkimiseks ühe künkapealse, millest vaikselt alla veeredes, uuesti oma bussike käima meelitada. Tegime endile mõnusa õhtusöögi ja väikese veini ning- tuttu.
Hommikul suundusime juba varakult näitusemajja, maksime rahad ja - uuesti bussi juurde. Aga- üllatus, üllatus- bussi uksed ei tule lukust lahti! Signalisatsioon tuleb maha küll, plõks käib ka, aga uksed on lukus mis lukus. Jummelast õnn, et ma olin unustanud väikese õhuakna lahti- selle kaudu õnnestus meil oma bussi murda. Aga koertele mõeldud tagumine uks oli ikkagi lukus. Õnneks ei olnud Jüri lasknud teha salongi ja koerte ruumi vahele sellist tugevat seina, nagu oli plaaninud. Nii saime kutsad vähemalt läbi salongi välja. Mul oli vaid ainuke mõte- nii, mis siis veel võib juhtuda?
Pühapäevanegi näitus sai läbi: Sanni kutsikates BIS-2, Baila juuniorites BIS-2 ja Herri rühmas kuue seas. Saime palju uusi tuttavaid. Ja- vene inimene ei ole kitsi oma kiituste ja poolehoiu avaldamisel.
Tagasiteel üle "ülesküntud" asfalttee läksid veel paar asja rivist välja, aga me jõudsime siiski koju. Esmaspäeval viis Jüri bussi remonti, kus oma tööd tehti asjatundlikult. Nii saangi ütelda, et järgmise nädalavahetuse näitusereisi St. Peterburgi pidas ta vastu ausalt.
Et ma unustasin esmaspäeval oma passi kiirviisa saamiseks esindusse viia ja seetõttu pidin maksma kaks korda rohkem ( õnneks on ülikiirviisa võimalus üldse olemas), et järgmisel nädalavahetusel toimus Venemaa piiril umbes samasugune triangel- sellest kõigest ei hakka ma vast kirjutama.
Ja kui nüüd keegi märkab küsida, et milleks seda kõike , siis- tegelikult mina küll vastust ei teagi. Üks on aga kindel- vürtsi lisab see igapäevasesse olemisse kindlasti.


RE: Reisimuljeid
09.04.2009 15:20 (Liia )

Tartu Saksa lambakoerte ajakirjas ilmunud jutt meie näitusereisist Rootsi Maailmavõitjale 2008
Kuidas me Maailma Võitja näitusel käisime.


Kõik algas sellest,kui hing ei andnud asu ja kripeldas,kuni sai viimasel päeval oma kaks lühikarvalist bernhardiin koduste nimedega Ellu ja Kribu Stockholmi WW-08 ja erinäitustele registreeritud.
Peale seda närvesööv laeva kohtade broneerimine.iseenesest polnud see probleem,aga koera- ja autokohad oli tänu Eestist minejate rohkusele väga täis.Lõpuks lahenes ka see mure õnneks.
Planeerisime Rootsi jõuda päev enne näitust,et saaks rahulikult sisse sättida ja välja puhata.
Tallinnast õhtul väljasõit,Rootsi pidime jõudma 16 tunni pärast,järgmisel hommikul.
Nii olime siis juba laeval kenasti,imeväikses kajutis kahe lapse ja kahe suurt tõugu koeraga.Kuna sõit pikk,läksime uurima koera tualeti võimalusi.Tuli välja,et see asus kennelruumis,kus 6 puuri ja kassiliivaga täidetud kast nurgas nii 1*1,5 m.Koerad ,tõprad ei tahtnud aru saada,et seal tuleb vajadusi rahuldada.Segav faktor oli ka ühes puuris olev ja lakkamatult haukuv tiibetlane,kes oli otse pissimiskasti kõrval.Pärast ebaõnnestunud katseid loobusime hommikuni.
Öösel magada ei saanud,kuna meie isane koer Ellu norskas ja tundis elust mõnu täismehe eest.Aga see oli alles algus.
Hommikul ruttu-ruttu kennel ruumi koeri pissitama.Õnneks Kribu taipas kassiliiva määratust ja Ellu tõstis oma jala küll mitte liiva peale ,aga kõrval oleva seina peale.
Saime õnnelikult laevast välja,dokumendid ette näidatud ja kämpingu poole teele.Lülitasime GPS-i sisse ja sihtkoht sisse pandud.aga võta näpust,masin näitab liiklusmärkidele vastukäivat suunda.
Läks mõni aeg,kuni masin aru pähe võttis ja loodetavasti õiget suunda näitas.
Enne öömaja poole minekut tahtsime lastele ka fun-i pakkuda ja käisime läbi Gröna Lund-ist-lõbustuspark Stockholmis.
Kuna koertega sissepääs oli keelatud ja autosse Rootsis koeri üksi ei tohtinud jätta,jäi abikaasa mul autosse.
Parkimise eest taheti ikkagi raha ja peale 40 minutilist parkla automaadi juures seismist ja nuputamist nagu eskimod telefoni ees(juhendid olid rootsikeelsed),sai ka tasutud peatumise eest.
Jätnud parki piletite näol terve varanduse,seadsime rattad Flotsbro kämpingu poole.
Registreerimine kämpingusse oli lihtne ja vaevatu,kuni meile kahe lehekülje pikkune leping ette ei antud.
See sisaldas elementaarsete asjade seas ,nagu lõkke tegemise keeld siseruumides ka tekkide-patjade kloppimist,põranda pesu,tolmuimejaga puhastammist,nõudepesu.Ja seda siis 1045 Rootsi krooni eest ööpäev!
Hea küll,ega meil mujale minna polnudki,hinnad Rootsi pealinnas ja lähiümbruses olid kruvitud üles ka ürituse tõttu.
Muidu oli kämping ilus ,puhas ja kaasaegne, kogu tehnikaga varustatud.
Puhkama ja valmistuma homseks suurpäevaks.
Hommik nagu ikka näitusefriikidele enne kukke ja koitu.Ellu polnud WW-ile kirja pandud,kuna härra siseruumides ei suvatse oma liikumist näidata.Paula ja Ellu jäidki und nautima.
Meie jõudsime õigesse kohta ja õige varakult(aitäh GPS!) messikeskusesse.
Parkisime ca kilomeetri kaugusele oma auto,parkla oli päris täis ja lähemale ei julgenud minna otsima,kartes kaotada ka seda kohta.Maksime parkla automaadis 80 SEK-i päeva eest ära ja teele messikeskusesse.
Sissepääsu juures ootas meid väga-väga põhjalik kontroll.Koer katsuti sabaotsast kuni ninaotsani kätega üle,silmad,nina,kõrvad vaadati ka üle.
Kataloog oli ikka loomulikult raha eest ca 120 EEK-i
Lühikarvalisi oli kokku 37 ,koorekiht Skandinaaviast ja mõned koerad Venemaalt,Belgiast ja Hollandist.
Kribul konkurendiks 5 juunior emast ,kokku 13 juunior koera.
Kohtunik oli Puerto Ricost,kes enne meie tõugu hindas mastinosid ning süleles ja kallistas ringis ülevoolavalt oma kaasmaalastega.
Hindas aga väga rangelt liikumist,üks vale samm ja koer oli konkurentsist väljas.
Et Ellu kirjas polnud,oli mul oma ettenägelikkuse üle hea meel,sest jah siseruumides meenutab ta rohkem põrandalappi....
Kribu trump on aga just liikumine.
Kohtuniku otsus oli kiire Bernegarden`s Think Twice alias Kribu -WORLD JUNIOR WINNER 2008 ja Tõu Parim Juunior!!!Uskumatu,mu väike 10 kuune Kribu,kodus pätt ja varganägu ja muidu tülikas tüüp võitis sellise tiitli!
Õnnest oimetu,kihutasime BEST-ile.
Best in Show saal on vaatajatest pungil ja sisse jookstes Kribuga jõuame nagu diskosaali,täis erivärvilisi vilkuvaid lampe.
Aga sissejooksmisest me kaugemale ei pääsenud,sama ruttu saadeti tagasi .
Jõudsime juba veidi „jahtuda“ ja ringi vaadata,mis siis värske maailmavõitja auhinnaks saab.
Üllatus ,üllatus,auhind on ainult WW-i logoga suur käterätt ja trükitud diplom.Arvasin,et ma ei saa õieti aru,kui mulle seletati,et võitja rosett maksab 70 SEK-i.Mitu korda üle küsides,tundus,et see on tõesti tõsi.Ei karikat,ei rosetti tasuta ei saanud.
Tuju langenud,läksime pildistamis koha poole,kus võitjaid pildistati.Püandiks osutus,et tasuta saab pildistada ainult Tõu Parim,Juunior TP maksab 35 EUR-i,kui pildile tahab jääda....
Nii jäi ka pilt tegemata,kuna järjekord oli ka VÄÄÄÄGA pikk.
Tagatipuks kustutas noorem tütar fotoaparaadist kõik pildid kogemata ära:))
Tagasi juba kämpingu poole teele autoga ja kindel soov shampust osta tee peal.Aga võta näpust,poodi polegi nii lihtne leida Rootsis.Need on vist salastatud,et turistid kogemata ei satuks sinna?
Tiirutades paar tundi Stockholmi äärelinnas ,õnnestus,üks kõrvalteel ja hoolikalt maskeeritud toidupood leida.Parkimine ka poekülastajetele ikka raha eest.
Ühesõnaga shampus läks meelest ära osta,varustasime ennast valmistoitudega(mis väga maitsvad seal),kämpingusse ja väsinuna voodisse.
Öösel magada ei õnnestunud,vaatamata kõrvatroppidele ja Ellu lukustamisele vannituppa.Ellu võttis puhkusest viimast ja norskas täiel rinnal terve öö.
Järgmised 2 päeva siis erinäitused.Meil vedas,et näitusekoht oli 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.Kohtunik andis 80% koertest hinde „väga hea“,sealjuures ka eelmise päeva juunior võitjatele.
Näitusepäev polnud edukas mõlemile koerale,aga kõik koerad said kohaliku klubi poolt ilusad klaasid ja midagi veel.
Otsustasime Kolmardeni safariparki sõita,mis ligi 100 km kaugusel.Ka seal tuli üllatus heaolu ühiskonna poolt.Juunikuus suletakse park kell 6 õhtul!Ühesõnaga loomaaeda me ei pääsenudki,safariparki sõitsid mees lastega ja mina koertega jäin sissekäigu juurde nagu sissejuhatuseks safariparki.Pildistati meid nii palju,et pärast tuli kahetsus,et kübarat kõrvale ei pannud.
Jälle koju kämpingusse,unetu öö Ellu unelaulu saatel ja viimane erinäituse päev.
Ellu suured käpad ei kannata pikalt asfaldi peal kõndimist,tekivad lõhed.Mul oli see päris meelest läinud ja kolmandal päeval oli tulemus näha-Ellu ei toetanud ühe käpa peale.
Kribu aga seekord ka TP JUNIOR,kuid kuna Rootsis Juunior SERT-i pole,siis saime lihtsalt kirjelduslehe ja meened-klubi logoga küünlajalg ja klaasist tilluke maakera jälle klubi logoga.Parimad valitud,ootan mina ,et kohtunik paneb parimad emased ritta,aga seda vist seal ei tehta,sest kohtunik vaadates mind,kes ikka minema ei lähe,ütleb rõhutatul mulle „than you!“.Lollilegi selge,et ei tänatud,aga anti vihje, get lost.
Hirmus väsinud läheme nüüd oma kämpingusse koristama ja asju pakkima.Voodipesu ei kloppinud küll .
Laeva väljumine oli 18.00,tasa ja targu sõidame sadama poole.Sõidu pikkus 20 minutit asemel ,sõidame meie juba 50 minutit ja sadamat ei paista kusagil.
Pagan,inimese sõber GPS viib meid mööda äärelinnasid tont teab mis teed sadamasse.Jumal,laevani on pool tundi,helistan juba laevakompanisse teatega,et jään hiljaks vist.Sealt lohutatakse,et saab küll järgmine õhtu minna ka.Tõuseb jälle külm higi-24 tundi sellel riigis läheb terve varanduse maksma!
Ühesõnaga oleme sadamas 10 minutit enne laeva väljumist,näen,et laeva tagaluuk on veel lahti.Sadamatöötaja seletustele,et autoga peab laeval olema 1 1/5 varem,palun jumalakeeli peale lasta.Lastigi!
Öö jälle Ellu unelaulu saatel(hakkame juba harjuma tasapisi).Hommikul avastame,et suurest õnnest ei vaadanud,kuhu auto panime.Jookseme ühe laevaosa 2 lapse ja 2 koeraga läbi-ei ole autot!
Õnneks oli meie auto kõige viimane ja kui hõredamaks jäi,saime oma liiklusvahendi kätte.
Tallinnas süües hommikust,tundus vaadates hindasid,et me elame juba kommunismis-niiii odav tundus kõik.
Paar tundi Tartuni ja esimene öö ilma Ellu nurrulauluta.
Hoolimata seilustest ja suurtest kulutustest on rahuolu tunne edukast näitusereisist.





Saadan vastuse (KOERAJUTUD - Reisimuljeid) teemale
Pealkiri:
Kasutajanimi ???:
Parool:
Pildi aadress:
Lubatud HTML: <b><i><u><small><center><hr><li><a> ???

Hea tava kohaselt ei ole Sul õigust meie veebilehel levitada vale informatsiooni, õhutada vaenu ja kutsuda üles ebaseaduslikule tegevusele. Meil on õigus retsenseerida kirju ja kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele. Korduva rikkumise puhul blokeeritakse kasutaja.


Kontakt Sisukord Tagasi Üles tagasi Pealehele SevenCat